Lapsevanemaks saamine muudab täielikult sinu vaateid elule. Looduse poolt on see nii seatud, et lapse sünniga toimub meie ajus muudatus, tööle hakkab vastutustunne, mis järjest kasvab. Kuid miks on siiski oluline hoolida ka iseendast?
On emasid, kes loobuvad täielikult oma huvialadest ja tööst, ikka selleks, et kogu energia pühendada lapse eest hoolitsemiseks. On isasid, kes tunnevad seetõttu kõrvalejäetuse tunnet.
Need on muidugi äärmuslikud juhtumid. Kui lapse saabumine lõhub paarisuhte, on kõik kaotaja rollis. Kuid seda juhtub paraku päris tihti. Missuguseks kasvab see laps, kes on harjunud sellega, et tema on alati kõige tähtsam? Ja mis juhtub paarisuhtega, kus üks osapooltest tunneb end kõrvalelükatuna?
Vastata pole vist vajagi.
Lapse saamine on tähtis sündmus, see on katsumus ja pühendumus. Kuid see ei tohi saada lapsevanemate vaheliseks takistuseks, Elu peab edasi minema. Hoolitsege omavahelise armastuse eest väikeste tähelepanuavaldustega, pakkuge teineteisele pisutki seda, mida naudite, olge hoolivad ja ausad, toetage ja aidake teineteist ning rääkige omavahel. Laps õpib sellest, kuidas vanemad omavahel suhtlevad. Kui teil on kõik OK, on lapsel samuti.
Ärge kuulake kolleegide kadedat juttu, et lapse saamisega on elu läbi. Ignoreerige neid ja elage oma elu mehe ja naisena, partneritena, armastusega. Elage rahulikult koos, ja laps elab rahulikult koos teiega. Lapse saamisega ei ole rõõmud lõppenud, tegelikult on lood vastupidi.