Kui laps on sündimud, ei saa sa enam piisavalt magada, sul pole enda jaoks aega ega ruumi, sul pole hobisid ja harrastusi, ei ole tegelikult hetkegi lõõgastumiseks ja niisama olemiseks. Aga ühte asja on sul ülekülluses: teiste jagatavaid häid nõuandeid. Absoluutselt kõik suruvad sulle oma tarkust ja soovitusi peale. Selle vastu tuleb end kaitsta.
Lähedaste sõprade ja pereliikmete poolt tulevad nõuanded võivad olla muidugi üsna talutavad, kui neil on head lastekasvatamise kogemused. Aga päris hulluks kisub asi siis, kui nõu kipub andma ka kunagine koolikaaslane, kelle suurim saavutus siiamaani on oma koerakesega õigel ajal süstimas käimine.
Kuidas siis kõik äkitselt tahavad sulle parimat?
“Sa pead laskma oma lapsel nutta nii kaua kui ta ära väsib, muidu hakkadki tema tahtmise järgi jooksma!”
“Maga siis kui laps magab.”
“Kas sa ikka toidad rinnaga? No seda peab ikka kaua aega tegema, vähemalt aasta kindlasti.”
“Kas sa toidad rinnaga? Nii kaua? Anna talle piimasegu.”
“Misasja, laps magab teie magamistoas?”
“Misasja, mis mõttes su laps ei maga teiega samas toas?”
“Misasja, su mees magab magamistoas ja sina magad koos beebiga lapse toas?”
Ja nii edasi, ja nii edasi. Oluline on seda kõike mitte liiga tõsiselt võtta ja jääda rahulikuks. Kuula head soovitused ära ja võimaluse korral avalda oma arvamust, kuid ära hakka vaidlema. Vaidlemisega raiskad oma närve. Lastekasvatuses toimivad kõige paremini kaks asja: terve mõistus ja intuitsioon. Nii on see alati olnud. Ainult ema teab, mis on tema lapse jaoks kõige parem. Püüa saada oma lapsega lähedaseks ja saad peagi aru, mis on teie jaoks kõige õigem.